Meeldime teistele rohkem kui ise arvame

Suhtlemine uute inimestega on enamasti rikastav ja tavapärane elu osa.

Mõnikord võib suhtlemine aga põhjustada hoopis ärevust ning muretsemist selle üle, et mida teised meist mõtlevad ja arvavad.

Vestluspartnerist mõtlemist jätkatakse tihti ka peale suhtluse lõppu: mõttes vestlusteemadega nõustudes või mitte ja kaaludes, mida vestluspartner meie vestlusest või meist endist võis mõelda.

Endast ja enda rollist suhtlemisel kaldutakse seejuures mõtlema negatiivselt.

Negatiivsed mõtted enese kohta viivad alaväärsustundeni ja inimene võib hakata tundma ärevust, kui on vaja võõraste inimestega suhelda. Nii võib juhtuda, et hakatakse seetõttu ka suhtlemist vältima.

Sellisel negatiivsel mõtlemisel kipuvad olema tagajärjed: uurimusest (Cooney, 2018) selgus, et mida vähem osaleja uskus, et vestluspartner neile pärast vestlust mõtleb, seda vähem ta tahtis uuesti sama inimesega kohtuda. Seega mõjutavad meie mõtted suhtluspartneri arvamusest enda kohta otseselt meie suhteid ja suhtlemist.

Uskumine, et teised mõtlevad meist harva ja teised meist pigem ei hooli, võib viia emotsionaalse üksinduse tundeni ja teistest eraldumiseni.

Kas aga mure teiste inimeste võimaliku negatiivse suhtumise pärast on õigustatud?

Ajakirjas „Psychology Today“ (2022) avaldatud artiklis on seda teemat käsitletud.

Pennsylvania Ülikooli psühholoogi, Gus Cooney (2018) poolt läbiviidud uurimuses uuriti suhtlust võõrastega, sõpradega ja intiimpartneritega.

Esiteks küsiti, kui paljud uurimuses osalenud mõtlesid vestluskaaslasele ka pärast vestlust ning kui palju seejuures usuti, et vestluspartner mõtles ka nende peale.

Uurimuse tulemustest selgus, et kõik uurimuses osalejad alahindasid sagedust, kui tihti vestluspartner võis neist mõelda. Alahinnati nii seda, kui tihti teised meie peale mõtlevad, kui ka teiste arvamust enese suhtes.

Läbiviidud uurimusest selgus, et vestluspartnerid mõtlesid teineteisest keskmiselt samapalju.

Samas ilmnes, et inimesed alahindasid pidevalt seda, kui palju nad ise vestluspartnerile meeldivad.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et tegelikkuses oleme liiga pessimistlikud enese suhtes ja selle mõju osas, mida me teistele avaldame.

Inimesed, kellega kohtume ja vestleme, mõtlevad meist keskmiselt samapalju, kui meie neist.

Teised inimesed arvavad meist positiivsemalt, kui me ise seda arvame.

Clooney rõhutab, et see fakt võib olla ühtaegu lohutav ja kasulik erimeelsuste lahendamisel.

Kui me oma tänase suhtluse üle tagantjärele mõtleme, siis võiksime enesele meelde tuletada, et tõenäoliselt teine inimene teeb sedasama, mis omakorda annab hea aluse edasisele suhtlemisele, erimeelsuste lahendamisele ja positiivsetele emotsioonidele nii enese kui teiste suhtes.

Nipp:

---

Kirjanduse põhjal:

Frye, D. Yes, You’re On Their Mind, Psychology Today (2022), lk 5

E.J., Cooney, G., Sandstrom, G.M., 3, Clark, M.S. (2018) Psychol Sci. Nov;29(11):1742-1756. The Liking Gap in Conversations: Do People Like Us More Than We Think?doi: 10.1177/0956797618783714. Epub 2018 Sep 5.